Kauaoodatud OpenVis Conf 2018 toimus sel aastal Pariisis ja mul õnnestus sellest osa võtta.
Ootus, lootus ja algus
See oli üritus, mida ma olin aasta aega oodanud. Eelmine mai otsustasin, et 2018. aastal olen mina kohal. Ürituse peasponsori muutumise tõttu jäi korraldamine hilisemaks kui eelmistel aastal, tekkis hirm, et üritust ei toimugi. Õnneks läks kõik hästi, ürituse korraldajad said lausa rekord arv ettekannete ja töötubade ettepanekuid.
Esimeseks ettekandeks maha istudes nägin, et saalis on tuttavaid nägusid. Saalis olid mitmed inimesed, kelle blogisid ma jälgin, arvamust kuulan, näidetest õpin ja töid imetlen. Nad on andmete visualiseerimise spetsialistid.
Peakorraldaja slaid: Esimeses sõnavõtus sai Eesti ka ära mainimist.
Palju inspiratsiooni
Konverents oli kahepäevane ja sisaldas kokku 20 ettekannet (+ kolmandal päeval oli töötoad, kuhu mina ei jõudnud). Ettekandeid kuulates oli pidevalt tunne, et peaks ka seda proovima, peaks ka nende andmetega mängima, peaks ka seda õppima.
Kõige põnevam ettekanne võis olla Maarten Lambrechtsi “Xenographics”. See oli ettekanne, mis tutvustas väga palju “imelikke” ehk mitteklassikalisi andmete visualiseerimise näiteid. Nimelt Maarten on oma lehele Xenographics kokku kogunud näiteid, mis võiksid olla inspiratsiooniks uute asjadega katsetamiseks. See on kindlasti põnev lehekülg kõigile visualiseerimise huvilistele.
Ekraanitõmmis Xenographics lehelt
Steven Franconeri rääkis oma tööst, mille eesmärk on aru saada, kuidas inimesed tajuvad visualisatsioone. Hea oli teada saada, et enamasti joonistest arusaamiseks läheb aega ning inimesed ei saa neist üheselt aru. Kui sa proovid joonisel rõhutada konkreetset sündmust või mõtet, pane joonisele selle seletus. Nii jõuab idee kiiremini kohale ja kõik saavad sellest aru.
Ajakirjaduse võimalused
Tõenäoliselt puutuvad inimesed visualiseerimisega kokku kõige rohkem ajakirjanduses. Enamasti on nendeks aegread, tulpdiagrammid või sektordiagrammid.
Mitmetel suurtel ajalehtedel nagu näiteks New York Times ja Washington Post on eraldi osakonnad, mis tegelevadki andmete visualiseerimisega. Mõned ettekanded tulid ka nende inimeste poolt.
Üks meeldejäävam ettekanne oli Amanda Coxi (New York Times) ja Kevin Quealy (New York Times) “Disagreements”. Amanda on andmete visualiseerimise tõeline superstaar. Selles valdkonnas isegi liigub väljend “What would Amanda do?” ehk WWAD ehk “Ehk mida Amanda teeks?”. Seega Amandat peab kuulama, kuid Kevin teab “Sometimes Amanda is wrong!”, mis peaks meid kõiki lohutama. 😀
Osadel ajalehtedel on andmete visualiseerimiseks eraldi aeg ja koht, näiteks üks-kaks lehekülge nädalavahetuse väljaandes. Need visualisatsioonid on tihti keerulisemad ja vajavad rohkem süvenemist, vahel on ka rohkem kunstilised. Häid näiteid tõi Frederica Frapane, kes teeb visualisatsioone nädalavahetuse trükile “La Lettura”.
Näide Frederica tööst
Ma ei näe põhjust, miks ei võiks olla ka Eesti ajalehtedes (näiteks Arteris) andmete visualiseerimise nurk.
Ohud
Lisaks inspiratsioonile pöörati tähelepanu mõningatele ohtudele. Heather Krause näitas, kuidas teooriat teadmata, võib väga lihtsalt andmete tõlgendamisel ohtlikke vigu teha. Matthew Kay aitas mõista, et inimestel on superlihtne keskmistesse kinni jääda. Enamasti andmed sisaldavad mingit ebakindlust/ebatäpsust, mida otseselt ei visualiseerita, ja seega tihti jäetakse sellega arvestamata.
—
Üks väga lahe mõte, mida mujal pole näinud, on erinevat värvi kaelapaelad. Konverentsil nimesilti võttes küsiti, et kas sa võid jääda fotodele. Kui vastasid jah, said valge kaelapeale, kui vastasid ei, said lilla kaelapaela. Kui sinu tehtud pildi peal on keegi lilla kaelapaelaga osaleja, siis seda ei tohi üles panna. Geniaalne!